Õpetaja Siiri Veensalu: 8 klassil on selleks aastaks draamaga sotid selged – etendused on tehtud ja draamafestivalilgi endid näitamas käidud. 

Jagan teiega siinkohal mõnda mõtet draamaõppest koolis.

Kui matemaatikas peaks kõik õpilased selgeks saama samade ülesannete lahendamise, siis kunstiainetes võivad õpitud oskused ja tarkused õpilaseti ka veidi erineda. Esiteks sellepärast, et iga õpilane on oma arengu, huvide, oskuste ja annetega individuaalses kohas. Teiseks sellepärast,  et iga roll on eriline ja nõuab ka erinevat pingutust. Võiks ka öelda, et hundi, punamütsikese ja vanaema rollid nõuavad noorelt kooliteatri näitlejalt erinevat sorti pingutamist. Nõnda on ka õpised erinevad. 

Kooliteatriga on seotud veel üks oluline erinevus muudest teatritest – koolis on teater kasutusel pedagoogilise abivahendina. Teatrikunst on noore inimese kasvamise ja arenemise, enda tundma õppimise ja proovilepaneku teenistuses. Kui siis üks kena etendus lõpuks välja tuleb – saab vaid rõõmustada. 

Millise pilguga noored ise draamaepohhile tagasi vaatasid?

Väike valik asjaosaliste meenutusi ja mõtteid…

• Täiesti alguses mõtlesin, et ma ei kavatsegi seda näidendit teha. Ja lõpus ei suutnud ma uskuda, et olin seda päriselt teinud. Kui palju saab ainult mõne kuuga muutuda!
• Tundus võtvat aastaid, et jõuda istumisest ja stsenaariumi lugemisest laval olemise ja tõelise näitlemiseni. See oli üks minu lemmikumaid perioode etenduse valmimise käigus, kuna selle aja jooksul nägin, kuidas kõik arenesid ja hakkasid esinemisest üha enam huvituma.
• Alguses ma ei julgenud väga näidelda ja hoidsin ennast tagasi, aga tänu õpetajatele, klassikaaslastele ja perele, kes mind aitasid, sain ma julgust ja üritasin nii hästi teha kui võimalik.
• Kui öeldi, et homme on peaproov, hakkasin kohe kartma, et me pole veel valmis. Arvasin, et vaatan, kuidas peaproov läheb, ja siis otsustan, kas lähen maailma teise otsa või mitte. Peaproov läkski jubedalt. Mõistsin, et lennukipiletite jaoks pole raha ja mõtlesin, et kui jube see etendus ikka olla saab.
• Nägin, kuidas see etendus tõi meid klassina rohkem kokku. Üritasin ka teisi julgustada, et nad tunneksid ennast laval vabamalt ja enesekindlamalt.
• Tundus, et isegi kui nad seda ei tunnistanud, nautisid lõpuks kõik etenduse valmimise protsessi, ilma et keegi oleks survestanud neid sellesse panustama.
• No ja siis vimane etendus… See läks hästi ja publik tõusis plaksutamise ajaks püsti. See oli nii imeline!

• Ma arvan, et kui kunagi veel lavastusi tuleb, saan pikema tekstiga ka hakkama.
• Lisaks sain ma aru, kui tähtis on tegelase analüüs, sest kui sa ei pane paika, mida sinu tegelane tahab või otsib selle loo käigus ja kuidas ta areneb, kuidas tema teadmised, arvamused ja käitumine muutuvad, siis sa ei saagi teda laval mängida. Sa pead oma tegelasest hästi aru saama ning tundma teda piisavalt palju, et teda ka publikule esitleda.
• Ma ise õppisin kindlasti vastutuse võtmist, muutustega kohanemist, tegevuste algatamist, suhtlemisoskust, keskendumist ja probleemide lahendamimist, kuid kindlasti ka näitlemist.
• Oleme ka klassiga palju lähedasemateks saanud ja palju koostööd teinud. Terve meie klass on olnud hästi tubli ja on näha, et kõik on kõvasti pingutanud, et etendus hästi välja tuleks.
• Laulude õppimine andis meile väga hea õppetunni, et kunagi ei tohi alla anda, kui meil on veel võimalus midagi lõpuni viia, eriti, kui olime kõik selleks suurepäraselt võimelised. Kiirustasime liialt hinnangu andmisega klassi muusikalise võimekuse osas, kuid hiljem taipasime, et muusikaline pool andis meie etendusele väga palju juurde.
• Lõpetuseks, mida ma siis õppisin? Õppisin, et meil kõigil on võimalik ennast ületada, Õppisin, et tiimitöö on see kõige parem töö. Ja õppisin, et kõik ei pea olema täiuslik, peaasi, et sa midagi sellest kogemusest õppisid. 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

•