Järgnevad kaks dialoogi toimusid mõneminutilise vahega ühel möödunud suveõhtu seltskondlikul üritusel, kus minu esimeseks vestluspartneriks oli rõõmsameelne 30ndates isa, kes mõtles oma lasteaias käiva poja tulevasele kooliminekule ja teiseks 20ndates kohe välismaale tööle suunduv noormees.
- Ma olen kuulnud, et teil seal waldorfis rohkem lauldakse ja heegeldatakse.
– Jah, ja mitte ainult, vaid ka maalitakse, tehakse skulptuure, näidendeid, matkatakse kuni keskkooli lõpuni. Samas on meil kõik akadeemilist mõtlemist vajavad ained nagu kõigis koolides.
- Te pole erivajadustega õpilastele?
– Meil on gümnaasium, kus saadakse riiklik keskharidust tõendav tunnistus ja minnakse edukalt edasi kõrgkooli.
…
– Meil 12. klass tegi Goethe “Faustist” oma kaasaegse versiooni ja see nende elureaalsuse valus näitamine läks mulle väga hinge.
- Meil oli ka koolis see raamat kohustusliku kirjandusena.
– Kas te lugesite mõlemat osa või ainult esimest?
- Ei, meil oli ainult üks raamat. Ma tegelikult lugesin ainult kokkuvõtet. Kas ma võin küsida, kas see peategelane oli Goethe või Faust.
Jäin mõtlema, et äkki me siiski olemegi eriliste vajadustega õpilaste kool, kuid siis peame kokku leppima, et maailmakirjanduse tundmine ei tähenda tingimata raamatu lugemist ja selle üle mõtlemist. Või et haridus tähendab ainult päised teadmisi, mitte selge mõistusega täiskasvanut, kel on ka tasakaalus tundeelu ning normaalne arenenud füüsiline keha.
Waldorfhariduse kohta leiab teavet kooli kodulehel ja gümnaasiumi infopäeval 17.02.
Kristina Šanin,
Tallinna Vaba Waldorfkooli juhataja
Pildil Faust (Jan Aleksander Peipman) ja Margareta (Olivia Anet Sõrmus) 2020/2021 õa abituuriumi etendusest “Eff ja Meff”. Foto autor: 2020/2021 õa 12. klass.
Vt ka esietenduse kutset Facebooki lehel.
*Lugu ilmus 2021. a detsembrikuu Põhja Tallinna Sõnumites toimetuse poolt lühendatuna.
Siin saate lugeda Kristina Šanini artiklit tervikuna.
** Viited kooli kodulehele ja Facebooki lehele on uuendatud ning foto allkiri muudetud.