Tuulemaa 12, Tallinn

601 6504

Top
a

Traditsioonid

  /    /  Traditsioonid

Tarkusepäev

Lapsel, kes tuleb waldorfkooli esimesse klassi, seisab sügisel tarkusepäeval ees tähtis kohtumine. Klassiõpetaja võtab suvepäikeses kosunud ja kooliks valmis küpsenud lapse koos vanematega meie kooli vastu läbi siidivärava ja ulatab talle pika päevalille, mis on tihti sama pikk kui esimese klassi laps ise. Kui kõik I klassi lapsed on läbi siidivärava oma õpetaja juurde läinud, süütab õpetaja oma klassi pika mesilasvahast küünla ja koos minnakse oma esimesse koolitundi. Seal joonistatakse kaks põhivormi, mis meid maailmas igal pool ja erinevates variatsioonides ümbritsevad – sirge ja kaar. Lisaks jutustab klassiõpetaja ka õppeaasta esimese muinasloo.

Muinaslugusid kuulevad lapsed terve esimese kooliaasta jooksul igal nädalal. Nende suurte lugude läbielamine aitab eakohaselt sisse elada maailma määratusse mitmekesisusse ja avada inimeseks olemise erinevaid võimalikke tahke. Nii algab klassiõpetaja ja laste ühine teekond, seiklus ja avastusretk, mis kõige paremal juhul kestab järgmised 9 aastat.

Tarkusepäeval võtame läbi siidivärava kooliperre vastu ka kõigi teiste klasside uued õpilased.

Kuupeod

Kuupidu on iga kalendrikuu suursündmus. Kogu koolipere koguneb aulasse ja iga klass esitab mõne etteaste. See on seotud viimase nelja nädala teemadega, mida põhitunnis või mõne aine tundides õpiti ja kunstiliseks tervikuks vormiti. Mõned kuupeod langevad kokku tähtpäevade või aastapühadega (miikaelipäev, jõulud, kooli ja vabariigi sünnipäev jt). Siis on ka etteasted rohkem temaatilised. Etteasted võivad olla väga erinevad – luuletuste retsiteerimine, väikesed näitemängud, instrumentaalsed muusikapalad, laulud, mida esitatakse a cappella või erinevate muusikainstrumentide saatega, osavus- või rütmiharjutused. Õpilased mängivad ka ise erinevaid pille – sopranplokkflööte, altplokkflööte, klaverit, kitarri, trumme, plaatpille, väikekandleid. Need õpilased, kes käivad meie huvikoolis pilli õppimas või kusagil mujal muusikakoolis, mängivad veel lisaks erinevaid muusikainstrumente, mis rikastavad ühist musitseerimist.

Kuupeod on alati rõõmsad, kõiki esinejaid tunnustatakse sooja aplausiga. Esinevad kõikide klasside kõik õpilased.

Miikaelipäev

Eestlased teavad hästi, et igal oinal on oma mihklipäev. Kirikuaastas on sama päev peaingel Miikaeli püha. Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Lõppes ka soe ja valge suveaeg ning algas talvise kalendri arvestus. Miikaelipäeval meenutatakse vana legendi sellest, kuidas ingel Miikael (erinevates versioonides ka tema maine kehastus püha Jüri) aheldas lohe, kurjuse jõudude esindaja. Miikaeli jõud ja valgus kutsub igaüht ära tundma lohesid iseendas ning annab lootust, et nende aheldamise jõud on kõigis meis olemas. Waldorfkoolides on terve miikaelinädal eriline: valmistutakse kuupeoks, mõnes koolis ka terveks legendi taaselustavaks etenduseks, korraldatakse julguseproove ja ülekoolilisi mänge.

Meie koolis on traditsiooniks saanud mängida miikaelipäeva õhtul nooremate klasside õpilastega kooliõuel vikerkaarevärvide otsimise mängu. Mängu korraldab 7. klass, kes kehastub ingliteks ja lohepoegadeks. Mängu legendi järgi röövis kuri lohe ära kõik vikerkaarevärvid ja peitis need üksteisest eraldi kooli aeda. Lastel tuleb aidata valguse jõududel taas võidule pääseda ning selleks tuleb kõik vikerkaarevärvid üles otsida, et need täies ilus taas särada saaksid. Värvideks on seitsmesse spektrivärvi maalitud siidrätikud, mis on peidetud aias puuõõnsustesse, rohu sisse, kivide serva alla jne.

Mängu keskne kuju on Miikael, kelleks on kas mõni meesõpetaja või vanema klassi noormees. Lapsed liiguvad paari- või kolmekaupa käest kinni hoides ja otsivad aiast värve. Kui keegi liigub üksinda, võib lohepoeg ta puudutusega kivikujuks muuta. Siis peab laps jääma seisma, käed risti rinnal, ja ootama, millal mõni ingel tuleb ja ta Miikaeli juurde viib. Miikael küsib igalt tema juurde toodud lapselt ühe küsimuse. Kui laps on küsimusele vastanud, võib ta minna uuesti värve otsima. Mängu lõpus võtavad inimlapsed ja inglid iga lohepoja ümber ringi ja hüüavad: “Miikael, Miikael, Miikael!” siis muutuvad lohepojad inimlasteks. Peale mängu joovad mängukaaslased üheskoos teed ja söövad suupisteid, mida igaüks on ühisele lauale kaasa toonud.

Vikerkaaremängu hakkasime mängima siis, kui kool oli veel Punasel tänaval. Kõige esimesel korral mängisime Kadrioru pargis. See oli tore kogemus, minna kostüümidega avalikku linnaruumi ja mängida seal maha üks hea ja kurja vaheline võitlus. Hea ja kurja võitluse ilmingud, mis meie elus igapäevaselt toimuvad, on selle mängu juures olnud vahel väga selged. Mõni aasta tagasi juhtus nõnda, et vahetult mängu eel ronis üle kooli aia üks väike võõras tüdruk ja varastas ära oranži siidsalli. Õnneks märkas

seda tollase 7. klassi klassiõpetaja Merle Paat, kes oma waldorfõpetaja töövahendite varust kiiresti uue oranži siidräti leidis ja mäng sai siiski toimuda.

Lisaks vikerkaaremängule on miikaelinädalal kindlasti ka julgusetuba, mida korraldab 10. klass kogu ülejäänud koolile. Julgusetoas liiguvad lapsed kinniseotud silmadega, neid juhitakse erinevate elamuste ja kogemuste juurde. Saab tunda erinevaid maitseid ja lõhnu, kuulata erinevaid helisid, käte ja jalgadega puudutada erinevaid materjale, õppida usaldamist. Kogu julgusetuba kannab Miikaeli legend, mida igale toas liikujale lühidalt jutustatakse ja mida elavdavad erinevad meelteelamused.

Sügistalgud

Igal sügisel koguneb koolipere ühel laupäevasel ennelõunal oma kooli hoovi, et see talveks valmis seada – riisutakse lehti ja koristatakse. Kui on hea õunasaak, tehakse ka talgu korras õunamahla, mida lapsed, õpetajad ja ka kooli ühisüritustel osalevad lapsevanemad kogu õppeaasta jooksul juua saavad.

Õpetajate päev

Kes ei mäletaks oma kooliajast õpetajate päevi! See traditsioon on üks väheseid, mis lapsevanemate endi kooliajast peaaegu muutumatuna edasi on kandunud. Ikka õpetavad vanemate klasside õpilased oma nooremaid koolikaaslasi, ikka tehakse nalja, ikka saavad õpetajad istuda kohvi- ja koogilauas ning end 12. klassi korraldatud tunnis õpilastena tunda.

Püha Martini päev

Laternapidu tuleb kaasa waldorflasteaiast ja säilitab oma tähtsuse algklassides. See toimub novembris, mardipäeva paiku. Suurim ettevalmistustöö on laternate valmistamine. Valgusel on oluline tähendus hämaruses ja pimeduses, mil seda pidu peetakse. Vaikse peo juurde kuulub kindlasti jalutuskäik õhtuhämaruses koos põlevate laternate ja lauluga. Kellel õnnestub, jõuab põleva laternaga koduni välja.

Laternapeo õhtul jutustab üks õpetaja küünaldega valgustatud ruumis kõigile kohale tulnutele legendi pühast Martinist. Seejärel süüdatakse kõikides laternates küünal, liigutakse lauluga koolimajast välja ja tehakse üks ring kooli hoovis puude vahel. Viimastel aastatel on kohal olnud ka püha Martin ise, kes hoogsalt hobuse seljast maha hüppab, oma keebi mõõgaga pooleks lööb, ühe poole abitule kerjusele annab ja seejärel oma hobusega minema kappab. Lisaks on pildil ka Rooma sõdurid, keda etendavad 6. klassi õpilased – tõrvikuid käes hoides karmide nägudega rivis seistes ei mõtlegi nad hädasolijale appi rutata. Kui Martin on minema ratsutanud, kogunetakse lõkketule ümber ja lauldakse üheskoos püha Martini laulu.

Laternapeo päeval on iga klass küpsetanud kukleid. Õhtul lõkke ääres jagatakse need omavahel ära. Igaüks jagab oma kuklit vähemalt ühe kaaslasega. Kui kuklid on jagatud ja söödud ning lõkketule paistel veidi juttu puhutud, läheb iga pere koju koos laternaga, milles on süttinud täht. Latern näitab kätte kodutee nagu laulusalm ütleb.

Mardilaat

Mardilaat on kogu koolipere ühendav sündmus, mille korraldab 6. klass koos vanematega. Mardilaadal on kõike, mida ühel korralikul laadal olema peab: palju erinevat kaupa, nii uusi kui ka kasutatud asju, palju maitsvat vanemate ja laste enda valmistatud toitu kohvikutes, õnneloos, väikesed näitemängud ja töötoad. Iga kaupleja annab 10% oma müügitulust koolile. Selle raha eest on ostetud näiteks uus suur akvaarium meie kooli kilpkonnale ja viidud ellu muidki toredaid ühisprojekte.

Isadepäev

Isadepäev on perepüha ja kool sellel puhul suuri sündmusi ei korralda. Küll aga valmistatakse isadele väikesi kingitusi käsitöö või puidutöö tundides ning kaarte kunstitundides. Mõni klass on kutsunud isad ühisele õhtule, mis on kujunenud väga meeleolukaks ja toredaks sündmuseks.

Kadripäev

Kadripäev oli rahvakalendris sügisestest tähtpäevades mardipäeva kõrval üks tähtsamaid. Kadripäeva ilma järgi ennustati, missugune ilm tuleb jõulupühadel. Kadripäev oli ennekõike naiste püha ja seepärast sama oluline kui mardipäev, mis oli meesjõudude ja traditsioonide kandja. Naised sel päeval traditsiooniliselt tööd ei teinud, eriti karmilt olid keelatud kõik villaga seotud tööd. Sel päeval pidi naised hoopis kõrtsi minema ja seal punast veini jooma, et kogu järgmise aasta põsed kenasti punased oleksid.

3. ja 4. klass on meie koolis kadripäeva traditsiooni kandjad. Nad mängivad üheskoos läbi kadripäeva mängu. Nooremate klasside lapsed on üks suur pere, neil on ka pereema ja pereisa. Suurele taruperele tuleb külla heledates riietes kadripere koos hoogsa ja jutuka kadriema ning mustas kasukas karuse Mardiga. Kogu lugu käib traditsiooniliste kadrilauludega ja liikumisega, pere lastele esitatakse ka mõistatusi ja keerdküsimusi, üheskoos tantsitakse kadritantsu. Kadrijooksu sees mängitab kadripere ka üht vana maailmaloomise mängu, mis on nagu väike etendus. Kadrid toovad kogu koolile head õnne ja tule, mida hoiame hoolsalt advendiaja alguseni ning sealt edasi jõuludeni välja. Perenaine annab kadriperele peale õunte ja präänikute anniks kaasa vikerkaarevärvilise lõngavihi, millest lapsed hiljem käsitöö tundides näpupaelu punuvad.

Hingedepäeva kontsert

Hingedepäeva kontserti on vanemad korraldanud juba mitu head aastat. Meil on olnud väga toredaid esinejaid, kes on sellesse hilissügise pimedasse ja halli aega oma muusikaga valgust toonud ja hingedele pai teinud.

Advendispiraal

Advendiaeg on ootuse aeg. Ümbritsevas looduses kasvav pimedus tekitab palava soovi valguse järele. Esmaspäeval peale esimest advendipühapäeva on koolis advendispiraal. Ladinakeelne väljend adventus Domini tähendab issanda tulemist. Advendiaja algus tähistab jõuluaja ootamise ja ettevalmistuse algust. Kogu advendiaja liigub loodus järjest rohkem pimeduse poole, öö muutub lõpuks nii pikaks, et isegi kotkas ei jaksavat nii kaua järjest oma tugevate küüntega oksast kinni hoida ja kukkuvat hommikupoole ööd puu otsast alla. Sel aasta pimedaimal ajal mõtiskleme taas inimeseks olemise suurte põhiväärtuste üle, räägime lugusid ja legende, hoiame endas armastuse valgust, mis juhib meid läbi pimeduse.

Advendispiraal on üks kooliaasta kaunim sündmus, mille korraldavad 2. klassi vanemad. Kuuseokstest laotatakse põrandale suur spiraal, ruum on hämar, keskel põleb alguses ainult üks küünal, mis sümboliseerib hingevalgust, mis jõulude eel ja ajal välise pimeduse mõjul reaalseks kogemuseks saab. Klass tuleb koos õpetajaga vaikselt ruumi, õpetaja räägib advendiloo, lauldakse advendilaul ja seejärel lähevad õpilased ühekaupa järgemööda endale spiraali keskelt valgust tooma, kandes käes oma veel süütamata küünalt, mis on kinnitatud õuna sisse. Samal ajal kõlab vaikne muusika. Klassikaaslased saavad valguse järel käimist koos teistega veel mitmekordselt sisemiselt läbi elada, nähes klassikaaslasi oma valgust kandmas. Iga laps asetab spiraalist välja tulles oma õuna koos põleva küünlaga okste vahele. Nõnda muutub ruum tasapisi järjest valgemaks. Nii on ka armastuse valgusega. Kui seda enda ümber levitame, läheb kogu olemise ruum järjest valgemaks, helgemaks ja soojemaks.

Jõulumäng

Enne jõule etendavad kooli õpetajad, lapsevanemad ja vanemad õpilased jõuluetenduse. See jõuluetendus on pärit saksa rahvapärimusest mitme sajandi tagant. Jõulumäng ei olnud ega ole seotud ühegi kirikuga, mängus osalemine oli auasi väljavalitud noormeestele. “Kristuse sünni mängus” vahelduvad tekst ja laul, tõsidus ja karjaste huumor. Palestiinas toimunud sündmus on kohandatud kohalikele oludele.

Jõulusündmuse läbimängimine ja piltides kaasaelamine aitab luua hinges tõelise jõulumeeleolu.

Jõulukontsert

Jõulukontsert on üks kahest aasta suuremast kontserdist. Lisaks klasside esinemistele laulab kogu koolipere ühiselt kauneid tuntud jõululaule. Peale kontserti on igal klassil oma klassiruumis hubane olemine, kus klassiõpetaja ütleb ilusad jõulusoovid ning saadab lapsed ja vanemad jõuluvaheajale. Lapsed saavad väikesed kingitused, mida klassiõpetaja on koos vanematega ette valmistanud. Süüakse piparkooke ja mandariine ning õhku jääb hõljuma jõuluhõng… kauaoodatud jõuluaeg võib alata.

Küünlapäev

Küünlapäeval teeme oma koolis mesilasvahast küünlaid, sest juba meie esivanemad teadsid, et sel päeval tehtud küünlad annavad kõige heledamat valgust. Küünlaid teeme kastmistehnikaga. Igakordse sulavahasse kastmise järel peab küünal pisut tahenema, seepärast tekib tore kastmise järjekord, kus räägitakse lõbusaid lugusid ja võrreldakse küünalde pikkust ning jämedust. Alati leidub keegi, kes soovib oma küünla eriti jämedaks teha ja proovib siis igal ringil kiiresti kaks korda kasta. On ka juhtunud, et klassi jämedaim küünal viimasel ringil kuuma vahapotti libiseb ja üles sulab.

Gümnaasiumi tutvustav õhtu

Igal aastal liitub meiega uus grupp gümnaasiuminoori. Osad neist on meie koolis käinud varasemalt, osad tulevad teistest koolidest. Traditsiooniliselt tutvustavad meie gümnaasiumi abituriendid ise. Sisseastumiseks tuleb lisaks akadeemiliste teadmiste taseme näitamisele sooritada ka sotsiaalseid tutvumisharjutusi, mis annavad võimaluse ka omavahel tuttavaks saada.

Emakeelepäev

Nii nagu meist endist, endisest maarahvast, on saanud Euroopa kultuurrahvas – eestlased, nii on ka meie emakeelest saanud üks vähestest maailma kultuurkeeltest, mille abil saab toimetada kõikides eluvaldkondadest. Tegelikult väärib see igapäevast pühitsust, tänutunnet ja erksat keelemeelt, mis aitab keelel areneda, kuid jätab selle samas ainulaadseks ning kordumatuks, ilusaks ja laulvaks nagu see täna veel on.

Emakeelepäev on üks kord aastas ja seda tähistame kogu kooliga igal aastal 14. märtsil.
Sellest on kujunenud traditsioon, mis saab igal aastal uue sisu. Oleme laulnud kogu kooliga rahvalaule, leidnud ühiselt kõige kaunimaid emakeelseid sõnu, kirjutanud jutte, kus kõik sõnad algavad ühe ja sama algustähega, suurele vahakriidimaalile maalinud sõnadega pealispildi.

Ülestõusmispühad

Ülestõusmispühadele eelneb pikk ettevalmistus, mille vältel loodus vaikselt tärkab ja meil on enne kiireid kevadisi toimetusi pisut aega, et mõtiskleda elu, maailma ja inimeseks olemise üle. Religioossed ja ajaloolised pühadega seotud lood annavad selleks häid võimalusi. Vaikse nädala neljapäeval on muusikaline hetk, mis aitab suure reede meeleolusse sisse elada. Õpetajad esitavad temaatilise muusikapala ja räägivad ülestõusmise imest. Esimesel ülestõusmispühal on koolis pimeduse labürint. See on väike pimedaks tehtud ruum, millest iga laps läheb läbi nagu idu, mis kevadel pimedast maapõuest üles päikese poole kasvab. Enne suure valguse kätte jõudmist kuuleb laps vaikset metallofoniheli ja jõuab väikese valguse juurde, mis pimeduses väga õrnalt kumab. Valgusekumas istub “juurehaldjas”, kes ulatab lapsele seemne. Seeme tuleb kohe peale labürindist väljumist mulda pista. Seejärel on mitme nädala vältel huvitav jälgida, kuidas seemned mullast tärkavad ja taimed kasvama hakkavad. Taime tärkamine tillukesest seemnest on üks looduse imedest, mida tasub ikka ja jälle lastega vaadelda. Tärganud taimi on vaja järjepidevalt kasta, kuni need on piisavalt suured, et kooli aeda ümber istutada või koju viia. Iga klass otsustab ise, missuguseid seemneid nad soovivad labürindist leida ja külvata. Kõige populaarsemad on olnud kressid, lillherned, kõrvitsad ja saialilled.

Vaba Lava

Vaba Lava on õpilasesinduse initsiatiivist välja kasvanud traditsioon, mis ei ole veel kuigi vana, kuid kasvab ja tugevneb tasapisi. Vaba Lava toimub kord õppeaasta jooksul ning on avatud kõigile, kes

soovivad millegagi teiste ees esineda, olgu selleks siis laul, pillimäng, luuletus, tants, enda õmmeldud kostüümi esitlus, etendus või veel midagi muud põnevat.

Emadepäev

Emadepäev on perepüha. Kool panustab selle tähistamisse väikeste kingituste ja kaartide valmistamisega. Samuti hoiavad klassiõpetajad emadepäeva ja isadepäeva ajal üleval vanemlusega seotud teemasid. Vanemates klassides võib õpilane klassiõpetajalt saada ülesandeks kirjutada oma vanematest või vanavanematest, uurida nende lapsepõlve ja elukäigu kohta, teha ema või isaga intervjuu, kirjutada kingituseks luuletus vms.

Kevadtalgud

Nagu sügiseti, teeme ka kevadeti korda oma kooliaia. Riisume, rohime, istutame, korrastame teeservi ja vahel ehitame aeda ka midagi päris uut. Meil on aias kolm peenart – üks suur spiraalikujuline peenar lillede jaoks, üks ümar pajuvitstest punutud servadega peenar maitsetaimedele ja kõige viimasena rajatud EV100 logo kujuline peenar, milles kasvavad sinised hüatsindid ja valged tulbid. Peenarde eest hoolitseb traditsiooniliselt 6. klass kellel on esimene aianduse epohh. Igal kevadel vajavad ülevaatamist ja korrastamist kasvavatest pajuokstest maja, lattidest püstkoda ja putukahotell. Kevadtalgute ajal on hea võimalus rohevahetuseks, kus huvilised saavad omavahel taimi vahetada. Kooli siseruumides olevad taimed leiavad ka vahel endale uue kodu ja asemele tuleb mõni uus kena taim. Kevadtalgutel on mõnel aastal ette võetud ka päris suur töö. nagu kogu kooli ala ümbritseva aia värvimine. Kevadtalgud lõpevad alati ühise söömise ja grillimisega.

Viimane koolikell ning puude ja põõsaste istutamine

Koolilõpu kell annab IX ja XII klassi noortele märku, et algab viimane koolipäev ja peale seda on võimalik keskenduda ainult eksamite sooritamisele. Viimasel koolipäeval on põhikooli lõpetajad ja abituriendid ülevas meeleolus ja sageli ka toredasti riides – põlvpükstes, miniseelikutes, tuttidega ehitud, kaasas mänguasjad, millega mängiti viimati algklassides. Abituriendid osalevad sel hommikul I klassi põhitunnis. IX klassi õpilased käivad mööda kooli ringi ja tembutavad.

On traditsiooniks saanud, et lõpetajad istutavad lõpukella päeval kooli aeda ühe puu või põõsa. Nõnda on aias koha leidnud kaks sõstrapõõsast, vaarikas, arooniad, ebajasmiin, sirel, pirnipuu ja Sahhalini kirsipuu.

Kooliaasta lõpupidu

Kooliaasta lõpeb juuni esimesel täisnädalal. Kevadel on alati palju tegemist, klassid käivad rohkem matkadel ja ekskursioonidel, kooliaasta on vaja kenasti kokku võtta, kõik kunstitööd ja vihikud mappidesse pakkida ning kõige lõpuks saabuvat suve laulu, tantsu ja pillimänguga tervitada. Kooliaasta lõpupidu on alati rõõmus ja hoogne, kõlab kaunis muusika, lapsed on elevil. Peale kontserti on igas klassis väike olemine. Klassiõpetaja saadab lapsed koos peredega heade soovide saatel suvevaheajale. Iga laps saab kaasa kogu oma aasta töö – vihikud, maalid ja joonistused, käsitöö ja puidutöö tundides meisterdatud esemed. Iga laps saab õpetajalt endale ka toetava tunnistussalmi, mida järgmisel kooliaastal igal nädalal klassi ees lugeda.

Põhikooli ja gümnaasiumi lõpuaktused

Lõpuaktused toimuvad siis, kui lõpetajatel on küpsuseksamid ja riigieksamid tehtud ning kogu ülejäänud kool juba suvevaheajale saadetud. Juuni kolmandal nädalal saame kahel korral asjaosalistega kooli aulas kokku ja saadame noored pidulikult teele. Iga lend on erinev ja nii on ka iga lõpuaktus pisut oma nägu. Õpetajad ja lõpetajad laulavad, kõlab kaunis muusika, öeldakse tänusõnu noortele, õpetajatele ja vanematele. Kõigi koostöös on kogukonna sees jõutud ühe etapi lõpuni nende noorte inimeste elus. Kõik kestab edasi – õppimine ja õpetamine, tulevad uued kogemused, rõõmud, väljakutsed, kuid vahepeatusi tähistame üheskoos pidulikult ja väärikalt. Sageli on peale pidulikku tunnistuste kätteandmist kooli ruumides lõpetajate vanemate poolt kaetud ka pidulaud, kuhu on palutud kõik asjaosalised.