Igal kevadel kõiksuse ime  jõuab  meieni tasahilju.  Kui kõik on veel täiesti pime  loob emake Maa ette vilju,  mis võrsuvad kevade süles uue ringi  hämaras alguses,  ikka päikese poole üles, ses üha kasvavas valguses. Siis kevadpühade aegu  saab kõik sisse suure hoo ja täna, võib-olla just praegu,  keegi jutustab taas vana loo  sellest mehest, kes jumala pojana  tuli lunastama maailma ja armastus voolas ojana,  jäädes pidama inimsilma. Mida saame sest kaasa võtta  oma argises ilus ja valus?  Selle maailma egode sõtta? Ehk midagi, mida ta palus? Sa armasta ligimest nii,  nagu oleks ta sina ise! Sa armasta ligimest nii,  et teed kergeks ta olemise.  Sa armasta ligimest nii  nagu last hoiab armastav ema