Igal kevadel kõiksuse ime 

jõuab  meieni tasahilju. 

Kui kõik on veel täiesti pime 

loob emake Maa ette vilju, 

mis võrsuvad kevade süles

uue ringi  hämaras alguses, 

ikka päikese poole üles,

ses üha kasvavas valguses.

Siis kevadpühade aegu 

saab kõik sisse suure hoo

ja täna, võib-olla just praegu, 

keegi jutustab taas vana loo 

sellest mehest, kes jumala pojana 

tuli lunastama maailma

ja armastus voolas ojana, 

jäädes pidama inimsilma.

Mida saame sest kaasa võtta 

oma argises ilus ja valus? 

Selle maailma egode sõtta?

Ehk midagi, mida ta palus?

Sa armasta ligimest nii, 

nagu oleks ta sina ise!

Sa armasta ligimest nii, 

et teed kergeks ta olemise. 

Sa armasta ligimest nii 

nagu last hoiab armastav ema … 

Ja siis armasta ennast nii,

nagu oleksid ise tema!

Liivi Luhtaru-Paabo

17.aprill 2022