Kaili Nurk

“Keeleline värvipimedus!”
“Keeleline ykskõiksus!”
“Keeleinstinkti tumenemine!”
“Keele unustamine!”
“Düsgraafia!”
12. klassi skandeerimisega alustasime tänast emakeelepäeva koosviibimist.
Kuulasime õpilaste ja õpetajate esituses, mida Johannes Aavik veel on eesti keele kohta öelnud ja milliseid uusi sõnu välja mõelnud.
Kuulasime 10. klassi esituses ära kõik 297 sõna, mille hulgast ta lõpuks “veenma” välja valis.

Meie oma pidu ei salvestanud, aga lavakunstikateedri üliõpilaste esitust võib kuulata siit: (kõnealused 297 sõnad algavad 25. minutil): KÖP. Keeleuuenduse lõpmatu kurv | Audioarhiiv | ERR

Loodetavasti veendusid õpilased isegi, kui huvitav ja meloodiline või siis hoopis “tutetatetav” meie emakeel on. Mõtisklevad ehk vahel, kas R tundub sõjakas ja L vesine, kas Õ on õudne ja ÄÖÜ liig karjuvad või iseärased. Kas “pikk EE oma kitsa pingul oleva artikuleerimisseisukohaga kujutaks nagu kõige paremini uskuma-panemise pingutust”.

Lõpetasime Aaviku pakutud kõnekäänuga, mis sobib kooli nagu rusikas silmaauku: “Keda ei saa veenda, seda tuleb väända!”

Õpilastele sai muidugi jälle üle korratud, et emakeelepäev on Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev, lihtsalt seekord otsustasime Aavikut tutvustada.
Lisalugemist Johannes Aaviku kohta: http://saaremaa.folklore.ee/aavik/.