Meie kooli gümnaasiumiosas teeb iga klass igal aastal ühe lavaprojekti.
Võiks küsida: miks ometi, õpilased ei ole siia ju selleks otstarbeks spetsiaalselt valitud, nad pole läbinud katseid ja tegu ei ole teatrikooliga?

Teatrikooliga ei ole tõesti tegu, isegi mitte teatrikallakuga kooliga. Lavaprojekt ehk  “draamaepohh” on jõukohane igaühele. Ainult, et igale õpilasele on jõukohane väljakutse erinev, just temale sobiv. 

Aga siiski, miks siis ikkagi seda “draamaepohhi” üldse vaja on?

Draamaepohhi ajal, kui on võimalik olla ja mängida kedagi teist, avastad tegelikult iseennast ja nihutad oma piire. Õpilased on ise öelnud, et nad tundsid ennast sisemiselt palju vabamana ja see oli kui elu ise, mis draamaepohhi ajal toimus. Lisaboonusena saab õpilane veel oskuse  improviseerida, esineda ja oma häält kasutada, lavatekste luua ja esinejana tekstiga töötada.

Ja last but not least: draamaepohh on väga tore raamist väljas aeg koos klassikaaslastega.