Kaili Nurk

“Laps on kooliküps siis, kui ta on vähemalt korra kodust ära jooksnud.” See huumoriga pooleks öeldud lause räägib lapse sotsiaalsest küpsusest.
Et ennast koolis hästi tunda, peab laps tahtma olla suur ja iseseisev, valmis uuteks tundmatuteks olukordadeks, astuma neile vastu valdavalt põnevust, mitte hirmu tundes.
Uudishimu ja soov maailma tundma õppida on iga areneva olevuse loomuses. Kooli (ja õieti kõikide ümbritsevate täiskasvanute) ülesanne on sellele uudishimule eakohaselt vastata.

Üks levinumaid kooliküpsuse märke on loksuvad hambad. Hammastevahetusega lõpeb keha ümberkujundamise protsess, laps on oma päritud keha muutnud iseenda omaks. Piimahambad on justkui esivanemate pärandus, stardipakett. Elust läbi närimiseks jääb aga neist väheks, on vaja tugevamaid ja enda omi. Esimesel seitsmel eluaastal muutub inimene füüsiliselt kõige rohkem. Proportsioonid muutuvad, siseorganid saavad oma õige kuju. See protsess peab saama toimuda rahus, elujõud peavad saama keha kallal töötada.

Sellepärast soovitab waldorfpedagoogika lastel enne kooli tegeleda peamiselt liikumise ja mängimisega. Eriti peavad saama areneda kompimismeel, elumeel, liikumismeel ja tasakaalumeel. Kui lapsi mitte segada, siis nad just nende meelte arendamisega tegelevadki.

Täiskasvanu ülesandeks on lihtsalt võimaldada lapsel mängida kõige erinevamate looduslike materjalidega nagu puit, vill, siid kivid, vesi, taimed jne; liikuda kõikvõimalikel erinevatel viisidel: joosta, roomata, ronida, rullida, ujuda, pugeda, pressida, hüpata jne; erinevatel viisidel tasakaalu hoida.

Kõige selle vabalt võimaldamise juures ei tohi unustada, et inimene nagu kogu loodus toimib rütmiliselt. Elu toimib rütmides. Elumeele arendamiseks on vaja aidata lapsel olla õiges rütmis: korrapäraselt süüa ja magada. Päeva, nädala, kuu ja aasta rütmiline läbielamine annab turvatunde ja toetab elujõudu.

Vt Käsiraamat waldorfkooli lapsevanemale